Ma olen viiekümne kaheksane puusepp, kes on terve elu teinud tööd oma kätega. Mul on väike töökoda Nõmmel, kus ma valmistan mööblit tellimuse järgi, ja ma olen uhke selle üle, et mu tööd on kestnud kauem kui need inimesed, kes need tellisid. Mu naine suri kolm aastat tagasi vähki ja sellest ajast saati olen ma elanud üksi oma majas, kus on liiga palju tube ja liiga palju vaikust. Mu tütar elab Kanadas ja helistab mulle iga pühapäev, ja me räägime ilmast ja sellest, kuidas ta lapsed kasvavad, ja siis me lõpetame kõne ja ma jään jälle üksi. Ma ei kurdа. Ma olen mees, kes on harjunud olema üksi. Aga õhtud on kõige raskemad. Päeval on mul töö, on puu, on saag, on lõhn, mis täidab mu töökoja nagu mälestus millestki, mis oli kunagi elus. Aga õhtul, kui ma olen töö lõpetanud ja söönud oma eine, mida ma tavaliselt söön seistes köögis, sest laua taga istumine tundub liiga pidulik ühele inimesele, siis ma lihtsalt istun elutoas ja vaatan seina. Ma ei vaata televiisorit, sest see on liiga vali. Ma ei loe raamatuid, sest mu silmad on väsinud. Ma lihtsalt istun ja mõtlen, ja see on kõige hullem asi, mida saab teha. Ühel õhtul, kui ma olin juba tund aega istunud ja vaadanud seda kohta seinal, kus tapeet on natuke lahti tulnud, tuli mulle pähe mõte, et ma peaksin midagi tegema. Mitte midagi suurt. Midagi väikest. Midagi, mis ei nõua, et ma läheksin kuhugi või räägiksin kellegagi. Ma võtsin oma tahvelarvuti, mille tütar oli mulle kinkinud, ja hakkasin sirvima. Ma ei teadnud, mida ma otsin. Ma lihtsalt vajutasin asju ja vaatasin, mis juhtub. Ja siis ma sattusin lehele, kus oli vavada baltic, ja ma jäin hetkeks peatuma. Ma olin sellest varem kuulnud, võib-olla raadiost või siis, kui ma olin kohvikus ja keegi rääkis sellest. Ma ei mäleta. Aga ma jäin vaatama ja ma ei klõpsanud kohe ära.
Ma ei ole hasartmängija. Ma olen mees, kes usub, et raha tuleb tööst. Ma olen terve elu teinud tööd ja ma olen uhke selle üle. Aga ma olen ka mees, kes on viimased kolm aastat lihtsalt olnud. Mitte elanud. Lihtsalt olnud. Ja kui ma vaatasin seda lehte, siis ma mõtlesin, et mis see siis ära ei ole. Kui ma kaotan kakskümmend eurot, siis ma kaotan kakskümmend eurot. Ma olen kaotanud rohkem raha, kui ma olen ostnud puitu, mis on osutunud kõlbmatuks. Ma olen kaotanud rohkem raha, kui ma olen tellinud tööriistu, mis on osutunud praagiks. Aga ma olen ka võitnud. Ma olen võitnud tellimusi, mida ma ei uskunud, et ma saan. Ma olen võitnud kliente, kes on tulnud tagasi ja tellinud uusi asju. Ma tean, et elu on tõenäosus. Ja ma tean, et kui sa kunagi ei proovi, siis sa kunagi ei võida. Ma registreerusin järgmisel õhtul. Ma ei kiirustanud. Ma lugesin kõik läbi. Ma vaatasin, kuidas see töötab. Ma ei pannud raha sisse esimesel päeval. Ma lihtsalt vaatasin. Ma mängisin tasuta mänge ja õppisin, millised mängud mulle meeldivad. Ma avastasin, et mulle meeldivad mängud, mis on lihtsad ja selged. Mitte need, kus on tuhat reeglit ja tuhat võimalust. Ma olen puusepp. Ma armastan asju, mis on lihtsad ja ausad. Ja ma leidsin mängu, mis oli täpselt selline. See oli nagu vana mänguautomaat, mida ma mäletan oma noorusest, kui ma käisin ühes baaris, kus ma käisin sõpradega, kes on nüüd kõik kas surnud või kolinud kuhugi, kus ma neid ei näe. Ma panin sisse oma esimese kakskümmend eurot ja ma mängisin.
See esimene õhtu oli kummaline. Ma ei võitnud suurt midagi. Ma kaotasin oma kakskümmend eurot umbes kahe tunniga. Aga ma ei olnud pettunud. Ma olin hoopis kummaliselt rahulik. Ma olin teinud midagi, mida ma polnud kunagi varem teinud. Ma olin mänginud. Ja see oli lõbus. Ma ei tea, kuidas ma seda kirjeldada. See oli nagu siis, kui ma olin noor ja ma läksin esimest korda kalale ja ma ei saanud midagi, aga ma olin õnnelik, sest ma olin järve ääres ja päike paistis ja ma olin elus. See oli sama tunne. Ma ei mõelnud oma naisele. Ma ei mõelnud sellele, et mu maja on tühi. Ma mõtlesin ainult sellele, mis juhtub järgmisel keerutusel. Ja see oli vabadus, mida ma polnud ammu tundnud. Ma hakkasin mängima iga õhtu. Mitte palju. Alati väikeste summadega. Ma ei tahtnud, et see muutuks millekski, mis kontrollib mind. Ma tahtsin, et see oleks midagi, mis on minu kontrolli all. Ja see oli. Ma mängisin pool tundi, mõnikord tund aega, ja siis ma lõpetasin ja läksin magama. Ja ma magasin paremini kui aastaid. Mitte sellepärast, et ma oleksin võitnud. Vaid sellepärast, et mu pea oli lõpuks hõivatud millegi muuga kui mälestustega. Ja see oli rohkem väärt kui ükski rahasumma. Ma ei rääkinud sellest oma tütrele. Ma ei rääkinud sellest oma sõpradele, kellel on veel elus. Ma lihtsalt hoidsin seda endale. See oli minu väike salajane õhtune rutiin. Ja see oli kõige parem asi, mis mul oli olnud aastaid.
Nädalad möödusid ja ma hakkasin mängima natuke rohkem. Ma ei panustanud kunagi rohkem, kui ma olin valmis kaotama. Aga ma avastasin, et ma olin valmis kaotama rohkem, kui ma alguses arvasin. Ma panin sisse viiskümmend eurot ühel reedel, kui ma olin just lõpetanud suure tellimuse ja tundsin, et ma väärisin midagi. Ma mängisin mitu tundi. Ma võitsin natuke, kaotasin natuke. Aga siis, ühel hetkel, kui ma olin juba peaaegu loobunud ja tahtsin välja logida, juhtus midagi. Ma mängisin ühte mängu, kus oli palju boonusvoore. Ma olin sinna pannud juba umbes kolmkümmend eurot ja olin valmis lõpetama. Aga ma vajutasin veel ühe korra. Ja siis ekraan läks heledaks. Ma nägin, et mul on kolm sümbolit reas. Ma ei teadnud, mida see tähendab. Aga siis hakkas mängima muusika ja ekraanile ilmus tekst, mis ütles, et ma olen võitnud boonusmängu. Ma ei saanud aru, mis toimub. Ma vaatasin, kuidas trumlid hakkasid uuesti keerlema, aga seekord ei peatunud need. Need lihtsalt keerlesid ja iga kord, kui need peatusid, tuli juurde uus võit. Ma vaatasin, kuidas mu saldo kasvas. Viiskümmend. Sada. Kakssada. Viissada. Ma ei suutnud uskuda. Ma tõusin toolilt ja kõndisin mööda oma elutuba, käed taskus, sest ma ei teadnud, mida oma kätega teha. Ma olin võitnud üle kuuesaja euro. See ei ole suur raha. Ma tean. Aga see oli rohkem, kui ma teen nädalas. See oli rohkem, kui ma olin kunagi korraga võitnud. Ma lihtsalt istusin ja vaatasin seda numbrit. Ma ei teinud midagi. Ma ei helistanud kellelegi. Ma lihtsalt istusin ja hingasin. Ja siis ma hakkasin naerma. Ma naersin nagu hull, üksi oma majas, kell üks öösel. Ma naersin sellepärast, et ma olin teinud midagi, mida ma polnud kunagi uskunud, et ma suudan. Ma olin võitnud.
Ma ei kulutanud kogu raha ära. Ma võtsin suurema osa välja ja panin selle kõrvale. Ma ostsin endale uue höövelmasina, sest mu vana oli juba kakskümmend aastat vana ja see oli hakanud tegema häält, mis ei meeldinud mulle. Ma ostsin ka uue tooli, sest mu vana oli nii kulunud, et ma ärkasin iga hommik seljavalu. Need ei ole suured asjad. Aga need on asjad, mis muutsid mu tööd natuke paremaks. Ja ma jätkasin mängimist. Ma avastasin, et vavada baltic oli koht, kus ma tundsin end mugavalt. Ma ei pidanud muretsema, et keegi mind segab. Ma ei pidanud muretsema, et keegi küsib, mida ma teen. Ma lihtsalt mängisin. Mõnikord ma võitsin, mõnikord kaotasin. Aga alati oli see minu oma otsus. Ma ei mänginud sellepärast, et ma oleksin sõltuvuses. Ma mängisin sellepärast, et see oli lõbus. Ja see on oluline vahe. Ma tean, et on inimesi, kes ei suuda lõpetada. Ma ei ole üks neist. Ma tean, millal lõpetada. Ma tean, millal on aeg minna magama. Ja ma tean, et homme on uus päev. Aga täna, praegu, ma tunnen, et ma olen elus. Ma tunnen, et ma olen keegi, kes suudab asju teha. Mitte ainult olla. Ja see tunne on rohkem väärt kui ükski rahasumma.
Suvi tuli ja läks. Sügisel helistas mulle mu tütar ja ütles, et ta tuleb Eestisse koos oma lastega. Ma olin nii õnnelik, et ma ei teadnud, mida teha. Ma koristasin maja nädal aega. Ma ostsin uued voodilinad. Ma ostsin isegi lilli, mida ma polnud teinud aastaid, sest mu naine oli alati öelnud, et lilled on elu maja jaoks. Ja kui nad tulid, siis ma mõistsin, et ma olen olnud õnnelik kogu selle aja, aga ma lihtsalt ei teadnud seda. Ma olin leidnud midagi, mis aitas mul üle saada sellest kõige raskemast ajast mu elus. Mitte raha. Mitte võidud. Vaid see tunne, et ma olen ikka veel siin ja et ma suudan ikka veel tunda rõõmu. Ja see on kõige tähtsam. Ma istun praegu oma töökojas, akna taga paistab sügisene päike ja ma kuulen, kuidas mu lapselapsed õues mängivad. Ma olen õnnelik. Mitte sellepärast, et ma võitsin raha, vaid sellepärast, et ma leidsin tagasi iseenda juurde. Ja see on lugu, mida ma tahan jagada. Sest vahel on väikesed asjad need, mis muudavad kõige rohkem. Ma ei tea, mis juhtub homme. Võib-olla ma võidan suure summa, võib-olla kaotan kõik. Aga see pole oluline. Oluline on see, et ma ei karda enam proovida. Ma ei karda enam elada. Ja see tunne on parem kui ükski raha. Ma olen viiekümne kaheksane puusepp, kes avastas ühel õhtul, et elu on ikka veel täis üllatusi, kui sa ainult julged neid otsida. Ja ma olen tänulik iga päeva eest, mis mul on. Isegi nende eest, mis ma veedan üksi. Sest ma tean, et ma ei ole enam lihtsalt keegi, kes ootab. Ma olen keegi, kes elab.